Teie ostukorv on tühi!

Shambala

Armastuse atmosfäär
 

Autor Vladimir Megre

Tõlkinud Anu Pallas

 

Taaselustage shambala (lõik lk. 202)
 

Mõtleme õige koos, kuidas öelda sind niivõrd rahutuks tegeva linna inimestele, et see jõuaks igaühe südamesse, hinge...“

„Mida sa tahad igaühele neist öelda?“

„Et kõik koos võivad taaselustada shambala.“

„Mis shambala? Sa räägi selgemalt.“

„Sajandeid otsivad õnnekütid püha paika Maa peal. Mõtlevad, et seda nimetatakse shambalaks, kui selles kohas tekib Universumi tarkusel side armastusega.

Kuid shambalat pole suutnud keegi leida, ehkki õnnekütid on läbi sõitnud hulgaliselt kaugeid maid. Nad ei leiagi, kui niiviisi otsimist jätkavad, sest shambala on igaühe sees ja selle välise avaldumise taaselustavad inimesed.“

„Konkreetsemalt. Mida tuleb teha sideme jaoks Universumi tarkusega, et õnnelikumaks muutuda, ja mitte enda sees. Enda sees on kõik kuidagi arusaamatu. Ütle välise kohta, mida tuleb rajada, külvata või lammutada?“

„Las iga suure linna elanik võtab vaigurikkast seedrikäbist väikese pähkli oma suhu, hoiab seda oma sülje sees. Istutab kodus väiksesse savipotti mulla sisse ja kastab seda iga päev. Enne kastmist pistab näpud vette, kusjuures meeleseisund peab olema heatahtlik, ja soovigu endale – aga peamiselt oma järeltulijatele, lastele – head, Jumala tunnetamist. Nii iga päev.

Kui võrse tärkab, võib sellega mõttes vestelda salajasest. Suvisel päeval ja soojal ööl tuleb väikese võrsega potike panna välja teiste taimede keskele. Las ta alustab suhtlemist tähtede, kuu ja päikesega, õpib tundma vihma, tuult ja kõrval kasvavate taimede vaimu, ja pöördub taas koju oma sõprade ja vanemate juurde. Nii võib teha korduvalt, kui on tahtmist ja aega.

Võrse kasvab läbi sajandite, seeder elab ju üle pooletuhande aasta vanaks, annab järglasi ja räägib neile selle inimese hingest, kes ta kasvatas. Kui seeder kasvab toas kolmekümne sentimeetri kõrguseks, võib taime varakevadel maha istutada. Las linnavõimud eraldavad kõigile neile, kellel puudub maa, kas või ühe ruutmeetri istikute jaoks.

Istikuid istutatakse nii linna äärde, jõekaldale kui teede serva, majade vahele ja inimrohkete väljakute keskele. Hoolitsegu iga inimene oma istiku eest ja aidaku üksteist.

Üle kogu Maa hakkavad inimesed sajandite jooksul sinna linna sõitma, et vaadata, kokku puutuda pühadusega, vahetada selle linna õnnelike inimestega kas või paar sõna.“

„Mis hea pärast inimesed üle kogu Maa järsku kohale sõidavad? Et vaadata tavalist linna haljastust? ..... Aga see – milline imeasi, puud kasvavad linnas. Ja isegi mitte puud, üksnes seedriistikud.“

„Need istikud pole lihtsad istikud. Need saavad helisevate seedrite sarnaseks. Soojendatuna inimsüdamete soojusega, kokku puutunud inimese hingega, koguvad nad endasse Universumi parimad kiired ja hakkavad neid inimestele andma. Nii inimesed kui maa lööb selles kohas sajanditeks särama. Ning saabub uus teadlikkus, Universumi ulatusega avastused laienevad nende inimeste kaudu üle kogu Maa!



Sisukaart | Siberi seeder © 2016